Nii naljakas, käisin hommikul emaga poes ja sellel ajal, kui tema maksis veel, hakkasin mina kaubaga poest välja jalutama ja korraga pillasin vutimunad maha(õigemini pakend rebenes(mai tea kuidas:D)) Pood ujus vedelatest munadest(okei, ma liialdan:D) Ja kui ma läksin uusi vutikaid ostma, tuli Oliver ka mulle vastu. Tänasest hommikust kõik sellega :)

Kell on 2.34 ja ma hakkasin enne kahteist natuke inka kodulugemist tegema, mis pole mul siiani valmis. Päris masendav.

Nüüd ma tean, mida ma selle kõigega tegema pean ja ma tunnen ennast nagu palju paremini! Kohe PALJU paremini.

(: :)

Ma olen NIIIIIIIII unine! Ma läheks hea meelega praegu magama, aga m olen netisõltlane(pean lahti saama) ja siis mul on homme matas ja inkas tööd. Okei, ma praegu vatn veits telkut ja pärast teen veits pikema blogi ja õpin:) Tegelt ma hakkan praegu hoopis piparkooke tegema ja mingid jõulufilmi vaatama:)

Ma hakkan kohe piparkooke tegema!

Hapud mandariinid

Ma mingi nädal aega küsisin isalt alati, et kas ta mandariine tõi, kui ta poest tuli. Alati tõi ta nende asemel hurmaad või banaane või midagi muud. Täna ta lõpuks tõi suure hunniku mandariine. Ma tahtsin neid mandariine just selle pärast, et nendega tuleb alati jõulutunne, aga need mandariinid olid nii hapud, et jõulutunne kadus nüüd küll täielikult ära. Igatahes õhtul kavatsen ma küll jõulufilmi hakata vaatama.

Pimekohtingud

Ma lihtsalt ei mõista, miks inimesed käivad pimekohtingutel. Okei, kui see teisetele mõju ei avaldaks, siis okei onju. Tehku mida tahavad, aga see ju mõjutab teisi ka. Näiteks täna kui me Kertuga kooli ees üks öösel rääkisime, pärast seda kui ma hommikul koolis käisin, mis polnudki väga hull, sest arvestades seda, et mul oli 6 tundi ja ma pidin kooli minema teiseks tunniks, läks aeg üsna kiiresti. Esimesed tunnid olid eesti keeled, pärast mida ma vastasin "Kuningas Oidipust"(ma sain selle südaöösel läbi alles), mille ma viie sain. Nii lahe! Siis algas füüsika, kus õps teadmatult suht kildu viskas ja pärast seda mata, milles me kolmelise determinandi ära õppisime ja siis veel kaks I-ami. (Inglise-Ameerik kirjandus) Seal pidime tegema ettekandeid oma teemade kohta. Minu ja Hannu teema oli 11nda sajandi tuntud inimesed, aga kuna ta puudus, siis ei saanud mina ettekannet teha. Loomulikult õps ähvardas, et kes täna ära ei tee, see saab järgmisel korral maksimum hinde nelja, aga loodetavasti see jääbki ainult ähvarduseks. Pärast seda läksin koju ja vaatasin 7th Heavenit(suht hea osa oli täna) ja siis veel tegin oma toa korda ja kuna ma nii hoogu sattusin, siis tegin elutoas ka suurpuhastuse. Kuna kell hakkas juba kuus saama, siis pidin kaupsi minema, et Lauraga kokku saada ja Ristteele minna. Me ostsime kaubamajast veel kuuma šokolaadi ja ühe šokolaadi saiakese. Poole seitsme ajal hakkasimegi me Risttee poole jalgsi minema. Seal oli täiega lahe. Tegelt olen ma igal korral ühe enam näinud seda kui tublit tööd nad teevad ja kui ägedad Risttee inimesed tegelikult on. Nagu nad näevad selle kõige kallal tõesti vaeva. Pärast LIFTi läksime me edasi Elu Sõnasse, kus ma ka ülejäänud Salemi noori nägin ja Risttee bänd kontserti andis. Kuna viimane buss pidi pool12 minema, siis hakkasime me sealt 23.07 umbes tulema(või vähemalt jopet selga panema) ja umbes 10 minutit enne bussi tulekut jõudsime bussipeatusesse. Maha läks enamus meist kaupsi ees, kus Kersti ja Risto Tigedasse Tikrisse edasi läksid, Betti ja Helena Riiamäe suunas ja meie Kertuga Aneelinna. Kertuga oli täna tõesti hea rääkida. Me rääkisime kooli ees ka üsna pikalt kuni tuli see pimekohtingu värk. Igatahes me rääkisime Kertuga sebra juures, kui 2 meest meie juurde tulid ja küsisid, et kas me ootame kedagi. Kuna me kubki aru ei saanud, mida nad selle all mõtlesid, siis küsisime, et mis mõttes, mille peale nad vastasid, et kas me nagu pidime kellegagi kokku saama. Me ütlesime, et me pole need, kelleks nad meid peavad ja me räägime niisama omavahel. Nemad läksin selle peale üle tee ja vaatasid meie poole üsna tihti(küllap arvasid, et me olime siis need, kelleks nad meid alguses pidasid). Nad olid suht kaua seal juba oodanud kui tulid veel meie juurde ja küsisid üle, et kas me oleme kindlad, et me kedagi ei oota. Kui me ütlesime, et me tõesti pole need kelleks nad meid peavad ja et me ei oota kedagi, siis ei tundunud nad meid uskuvat(kuid kes teab, äkki isegi uskusid) ja läksin sinna suunda, kust nad tulid. Ma küll hõikasin neile järgi, et ma olen 15, et neile tõestada, et me tõesti pole need(mulle meenus alles kodus, et ma olen 16), kuid see võis hoopis hullemaks olukorra teha. Äkki nad pididki 15-aastastega kokku saama. Igatahes homme lähen ma küll Elu Sõnasse, kus ma täna Maxile äsasin. Tegelt mul on temast nüüd kahju. Ma olen ikka selline kurjajuur. Ja Airel on täna sünna! Palju õnne! :)